Treening on mõnikord liiast! (Sügisjooks 2011)

Eelmine aasta (2010) sai sügisjooksu hullusega liitutud. Ka tänavu oli soov tipikate uut traditsiooni jätkata. Kui mulluse jooksu eesmärk oli rada (10 km) lihtsalt läbida, siis seekord oli salajane soov palju auahnem - parandada nii kohta kui aega.

Kõik märgid viitasid salajase soovi ebaõnnestumisele. Erinevalt eelmisest aastast ei olnud seekord mahti eelnevalt eriti trenni teha. Kindlasti mängis eelmine kord rolli ka väike aukartus 10 km ees - polnud lihtsalt varem joostes nii pikkade distantsidega kokku puutunud. Seekord võtsin asja tunduvalt kergemalt.

Rada oli põhimõtteliselt sama - küllaltki tasane, kõvakattega ning paari joogipunktiga. Ei midagi meeletult rasket. Kulgesin valdavalt G tempos 10 km/h.

Tulemused:

Kuupäev	Nimi	Aeg	Stardi nr	Üld koht	Koht vanuseklassis
12.09.2010	Urmo	1:01:26	6495	3694	1440
11.09.2011	Urmo	1:00:50	737	3192	1298

Ühesõnaga parandasin eelmise aastaga võrreldes ilma erilise treeninguta nii aega kui kohta :) Mõtlen kiusatusest järgmisel aastal osaleda poolmaratonil (21 km).

Seiklused Lätis (Sigulda- Riia – Jurmala)

5.-7.08.2011

Kuna mõnel meist on suvel puhkusega üsna nirud lood, siis selle minireisi eesmärgiks oli veeta üks vahva ja ekstreemne nädalavahetus Lätis ja proovida uusi ning huvitavaid asju. Käisime kolmekesi (Urmo, Grethel, Elise).

1. päev (läbitud ~266 km)
5.08.2011

Start 7:30
Valgas (8:30-9:20) tegime vanaema lapsepõlvemajast mõned pildid ja käisime poes. Valkas võtsime automaadist sularaha (latte). Eesti-Läti piiril juhtus väike intsident, kuna mõni meist oli unustanud ID kaardi maha :) Õnneks sai lihtsalt hoiatuse, mis kestab aasta. Siit kõigile moraal: Isegi Lätis võidakse dokumenti küsida, nii et järgmine kord kui lähete, siis kõigil ID-kaart või pass kaasa!

Sigulda seikluspark “Tarzan”
Otsustasime alustada oma nädalavahetust Sigulda Seikluspargist (12:00 kohal). Seikluspargis on 8 erinevat rada. Tuleb tõdeda, et atraktsioonid olid vägevamad kui Otepääl. Alates puu otsas jalgrattaga sõitmisest lõpetades pikkade laskumistega. Oli ka kiiruse rada, mis tuli läbida aja peale. Positiivne üllatus oli ka see, et maksta sai kaardiga. Seikluspargis väsitasime end 4h-ga päris ära ning järgmisel hommikul olid kõigil lihased väga hellad (eriti käelihased), kuid kogu ettevõtmine andis mõnusa positiivse laengu ja hea tuju (isegi kahtlase lööbe käes vaevlevale Grethelile).

Jurmala
Edasi suundusime Jurmala veeparki. Kahjuks õnnestus meil reedeõhtusesse Riia tipptundi sattuda. Ja kuna GPS (kellel muidugi pole liiklusummikutest halli aimugi) juhatas meid läbi kesklinna, siis istusime ca 1h ummikutes ja jõudsime Jurmalasse alles 18:30-ks. Selles veepargis olime kõik esmakordselt ja seega oli avastamisrõõmu laialt, mistõttu kippus 2h-st kohati isegi väheseks jääma. Eriti niisama chillimise ja lõõgastumise aega. Atraktsioone oli lihtsalt nii palju ja kõik tuli ju läbi proovida ja vägevamaid isegi mitu korda. Veepargist väljusime lausa viimasel minutil ja sattusime kohe suveniiripoodi – väga peenelt läbimõeldud turistilõks. Kui poest õnnestus lõksu langemata väljapääs leida, sattusime fotolauda, kus veepargi fotograafid olid suplejatest erinevaid lõbusaid fotosid teinud. Tõsi – ka meie olime kaamera ette sattunud ja soetasime oma piltidega plaadi.

Ööbimine
Veepargist lahkusime kuskil peale kella 21. Kuna majutusasutusi otsustasime juba eelnevalt oma kohalolekuga mitte austada, siis otsisime oma telgi ja auto jaoks kohta ranna lähedalt. Paraku oli Jurmalast idasuunas olev rannik looduskaitse all ning villasid ja eramuid täis ehitatud, nii et sinna me ei söandanud ööseks jääda. Pikapeale aga (21:45 paiku) leidsime siiski ühe lahke kohaliku, kes lubas meil oma aia taga telgi püsti panna. Lisaks anti meile veel tasuta veekanister, nii et meil isegi natuke piinlik hakkas, et heade inimeste lahkust ära kasutame. Samas oleme õnnelikud, et meil ööbimiskohaga niimoodi vedas.

2. päev
06.08.2011

Äratus 7:30
Pool tunnikest kohmitsemist ja laagri kokkupakkimist, mille käigus avastasime auto tagumise rehvi väga väsinud ja lössis olevat. Pumpasime rehvile õhu sisse ning läksime randa jalutama, et Jurmalaga hüvasti jätta. Väike Valgast ostetud eine ja reis võis jätkuda.

Riia loomaaed
Riia tundus laupäeva hommikul harjumatult tühi, seetõttu jõudsime loomaaeda väga täpselt – 10 min enne avamist (9:50). Saime ka väga hea parkimiskoha (tasuline, aga siiski loomaaia külje all).  Enne loomade toitmise showsid saime omal käel nendega tutvust teha. Esimeseks vaatamisväärsuseks sattusid unised ja just ärkavad flamingod, kes magasid ühel jalal (hämmastav tasakaal), nokk sulgedesse peidetud ja ärgates kõverdasid oma koiba väga naljakalt 90 kraadise nurga alla enne kui jala sirgeks ajasid. Ka pruunkarud olid lusti täis ja publikuga väga vahetud. Kohati tundus, et nad lausa naudivad, et neile nii palju publikut on tulnud. Samas, pole ka ime, kui üks külastaja neid saiatükkidega toitma hakkas. Toitumise showdest jõudsime vaadata jõehobusid ja hülgeid. Peab tõdema, et need loomad olid valmis tegema peaaegu ükskõik mida, et saada natukenegi süüa. Siinkohal olid hülged eriti hästi dresseeritud: tõid tagasi dresseerija poolt visatud rõngaid, palle ja muid vidinaid, “mängisid” korv- ja jalgpalli ning isegi joonistasid (õigemini plätserdasid). Loomaaiast lahkudes selgus, et meil tuleb uuesti rehvi pumpama hakata. Õnneks oli Riias Statoili tanklaid pea iga nurga peal ja seetõttu ei pidanud oma energiat väga palju kulutama.

15:00 Lõunasöök Lidos
Peale loomaaeda otsustasime endale lubada ka ühe korraliku söögikorra. Valisime toitlustuskohaks Läti “Nokia” Lido, kus oli ääretult palju rahvast. Aga koht oli ka seda väärt. Toitlustus toimus lausa kahel korrusel ja hinnad olid küllaltki mõistlikud. Lido kõrvale oli praktiliselt omaette lõbustuspark rajatud koos batuutide, karussellide ja igasuguste muude atraktsioonidega. Kuna aga ajakava surus takka, siis me kauaks sinna lõbutsema jääda ei saanud.

Riia motomuuseum (16:45)
Muuseum oli üllatavalt vägevate eksponaatidega. Alustades nõukogude pärlitega ja lõpetades esimeste Audi, BMW, Mercedes Bens, Citroen jne marki automobiilidega. Kõige krooniks olid välja pandud ka Brežnevi lömmisõidetud neljarattaline ja Stalini soomustatud käru. Seega väljapanek oli igati uhke, nii et tekkis tahtmine veel ja veel näha, kuid tunniga saime enamvähem muuseumile tiiru peale tehtud.

Sigulda Benji jump
Oma nädalavahetuse krooniks olime planeerinud midagi, millest ammu olime Gretheliga mõelnud – benjihüpe. Siguldas on selleks suurepärased võimalused köisraudteel. Ainuke miinus oli see, et selle populaarsuse tõttu ei õnnestunud meil reedeõhtuseid (soodsamaid) aegu broneerida ja pidime leppima laupäevaõhtuga. Kuna kohale jõudsime varakult, siis otsustasime aega parajaks teha juba tüütuks õhunõudjaks muutunud rehvi väljavahetamisega. See aitas ka närvilised mõtted mujale viia (vähemalt Urmol).

Hüppamise eest sooviti meilt esmakordselt sularaha. :( Kuna aega veel oli, siis saime end sellega eelnevalt varustada. Hüppevagunit oodates tutvusime ka mõne võrdlemisi vintis kohalikuga, kes olid tulnud poissmeestepidu benjihüppega tähistama. Sedasi inglise keelt praktiseerides möödus ka aeg kiiremini ning kui Urmo oleks tahtnud, võinuks ta isegi ühe tüübi telefoninumbri saada ;) Kui vagun kohale jõudis, saatsime Elise alla sillale meie hüppeid jäädvustama. Kui traksid ja “pahkluusokid” jalas, astusime vagunisse ja maapind kadus jalge alt. Keset Gauja jõge ei tundunudki Urmo jaoks vagun nii kõrgel olevat (kõigest 43 m). Vast natuke kõrgem kui mõned puuladvad. Võimalik, et asi oli korralikus vaimses ettevalmistuses, kuna Gretheli arvates oli see ikka üsna kõrge.

Hüppejärjekord määrati kaalu järgi - kõige kergemad (alla 75 kg) kõige esimesena. Seega olime ühed esimesed, kes pidid end kokku võtma. Esimese neiu hüpe ajas vaguni korralikult õõtsuma – hea, et merehaigeks ei jäänud. Grethel keskendus natuke pikemalt enne väljumist. Sai mitmeid nõuandeid kuidas oleks parem ja julgem hüpata. Lõpuks sai ikkagi suure veenmisega vaguni ukse servale, enne väljumist veel naljaga pooleks küsides – “kas ma karjuda ikka võin?” ja läinud ta oligi. Ülejäänud võisid taas kõikuva vaguni saatel oma järjekorda oodata.

Järgmisena tuligi minul (Urmo) end kokku võtta. Köis kinnitatud, rihmad pingutatud, anti luba hüppeks. Astusin siis ukse lävele ja püüdsin vapper olla. Viimast korda küsides endalt, “kas ma tõesti tahan seda?”. Juba tehti esimene märkus – “Go now!”. No kuulge, ega ma siis igapäev nii kõrgel ole – vaja ju loodust ka nautida,  käis mõtteist läbi. Paar sügavamat hingetõmmet kloppiva pulsi rahustuseks. Tehti teine märkus: “Cross your hands on the chest and jump!”. Ei tahtnud enam rohkem piinlikkust valmistada ja hüppasin. Esimene mõte peale äratõuget: “Oi kurja! Ma tahan vagunisse tagasi!!” Järgmine hetk tolknesin juba pea alaspidi nööri otsas ja lasin käed vabaks ning nautisin olukorda – ja tõdesin, et ei olnudki nii hirmus. Jäin vist liiga kauaks pea alaspidi loodust imetlema, sest alt juba hõigati, et ma köiest haaraksin ja keha õigetpidi vinnaksin. Järgmine hetk olin juba abistaja toel uuesti jalgadega maa peal. Ei mingit suuremat adrenaliinilaksu. Järgmine kord peaks vist käed hüpates laiali ajama – ehk siis on. Remargiks nii palju, et Grethel sai oma adrenaliinilaksu kätte küll (enda sõnul tundis ennast pärast hüpet üsna oimetuna, kuid siiski õnnelikuna, et see tehtud sai).

Ööbimine
Pärast intervjuusid Elisele ja muljetevahetust Gretheliga hakkasime ööbimispaika otsima. Sattusime kogemata 21:30 paiku Sigulda naabruses ühele väga ilusale laagriplatsile, kus lõkegi juba põles. Otsustasime natuke ringi vaadata ja leidsime umbjärve äärest ühe kohaliku kalamehe. Kuna tema inglise keelt ja meie vene keelt ei osanud, siis tegime käte ja jalgadega selgeks, et oleme Eestist ja soovime siin ööbida. Kalamees oli sõbralik ja tal polnud selle vastu midagi. Ütles veel, et võime ka ujuma minna, sest vesi on hea. Ise ta ööbis autos. Seadsime telgi püsti, otsisime lõkkepuid juurde ning nautisime lõkkevalguses HU ja Liisi Koiksoni saatel mõnusat augustiööd metsas.

3. päev
Kalamees alustas 4:30 paiku. Meie ööinimestena nautisime oma und seni, kuni telgis 10 paiku väga umbseks ja palavaks läks. Laager koos, mõned võikud söödud ja ujumas käidud, suundusime Gutmani koopa juurde Siguldas, millega on seotud legend Turaida Roosist (Et mitte seda reisikirjeldust liiga pikaks venitada, ei hakka lugu ümber jutustama, kuid lõpp on muidugi traagiline). Pisut uudistasime ka Turaida lossi pargis, kuid lossi me siiski ei pääsenud, (st nõuti piletit mida me polnud nõus ostma). Umbes 14 paiku alustasime tagasisõitu. Valgas Pedeli jões kerge suplus ja lõuna röövisid meie ajakavast ligi tunni, kuid sellele vaatamata jõudsime 17 paiku tagasi Elvasse.


Kokkuvõttes oli tegu eduka tripiga, mis pakkus nii lõbusaid emotsioone, maalilisi vaateid kui ka natuke närvikõdi – kuidas saaks mitte rahule jääda! :)
PS! Kellel vaja reisiks GPSi rentida siis mina sain omale täitsa hea Garmini teejuhi siit: http://www.rent-gps.eu/
Teekond nägi välja umbes selline:

View Larger Map

Lihtsalt üks EDEVUS!

Thomas Wolfe on öelnud "Parim ravi edevusele on üksindus". Kas seepärast, et poleks kellegagi jutustada? Loomulikult me ei saa jutukust alati sõnades mõõta. Ka kehakeel ja miimika on olulised.

Ja siit tuleb mängu juba edevuse tavapärane märk - välimus. Ka oma välimusega ütleme teistele küllaltki palju enese kohta. See kuidas riietume, kui tihti neid vahetame. Samas on ju iga inimese üheks oluliseks visiitkaardiks tema nägu. See on see kuhu reeglina teisega suheldes ju vaadatakse (väljaarvatud juhul kui inimene ise midagi muud enda välimuses rõhutab). Näost loeme välja ka inimeste tujusid, ilma et nad peaks ütlema kas neil on hea või halb tuju. Loomulikult pole iga asi alati nii kuidas välja paistab. Aga see on juba see välja lugemisoskus. Ka niidijupp kuue revääril võib vihjata inimese lohakusele ja tähelepanemattusele, olgugi et kingad on viksitud ja läigivad.

Kas siit võib järeldada, et jutukas olemiseks piisab lihtsalt rahvaseas viibimisest ilma, et sõnagi lausuks? Eks see oleneb muidugi ka paljuski inimese intelligentsusest - kes suudab välja lugeda inimese välimusest tema iseärasusi ja kes mitte. Samas olen tähele pannud, et enamus siiski suudab eristada asotsiaalsete kalduvustega inimesi - ka sellest on ju võimalik miskit välja lugeda. Aga eks see olegi nagu soprdiga - mõned on pühapäevased tugitoolisportlased aga teised elukutselised tippsportlased :) Olgugi et mõte elukutselisest kehakeele spetsialistist on meie jaoks veel kentsakas.

Edevus on ju sisuliselt tähelepanu endale tõmbamine ja oma jutuga sisuliselt "sunnitakse" teisi kuulama. Seega võime öelda, et jutukas inimene ongi edev. Sellest lähtuvalt on ka igasugused suhtluskeskkonnad ja ka käesolev mõtteavaldus lihtsalt üks edevus.